Selgus planeedikaaslaste raskuspiirangu põhjus

Jupiteri, Saturni ja Uraani kuude hämmastav sarnasus leidis selgituse uues mudelis, mis näitab, kuidas need looduslikud kaaslased tekkisid, teatab New Scientist. Ameerika Ühendriikide teadurite Robin Canupi ja William Wardi mudel saab hakkama veel ühe endiste mudelite kitsaskoha selgitamisega ja näitab, mil moel tekkis mõnedele kuudele jää. Jupiteril, Saturnil, Uraanil on kõigil suur hulk looduslikke kaaslasi, ent kuigi planeetide suurused on üsna erinevad, moodustab iga planeedi looduslike kaaslaste mass täpselt 0,01% oma emaplaneedi massist. Kuna erinevad planeedid tekkisid praeguste arusaamade kohaselt pisut erineval moel, pole teadlased suutnud seda veidrat seost seni mõistlikult seletada. Canupi ja Wardi uus arvutimudel näitab aga nüüd esmakordselt, miks see suhe välja kujunes. Looduslikud kaaslased tekivad ekspertide hinnangul üsna planeedimoodustumise protsessi lõppjärgus ning nende teke saab alguse siis, kui Päikese ümber pöörlev tolmu- ja gaasipilv hakkab planeedi suunas liikuma. Sündiva kuu ning gaasipilve omavahelise gravitatsiooni mõjul hakkab noor kosmiline objekt ühel hetkel aegamisi planeedile lähemale tiirlema. See tähendab, et teatud piirist raskemad kuud saavad sisse liiga suure hoo, põrkavad emaplaneediga kokku ja hävinevad. Just see tõik seletab Canupi ja Wardi arvates kuude raskuspiirangu olemasolu. Kui varasemad mudelid nägid ette, et kuud tekivad suhteliselt lühikese aja jooksul ja on seega liiga kuumad, et seal võiks sisalduda tänapäeval jälgitavat jääd, siis uus mudel näitab, et tegelikult võtab loodusliku kaaslase teke aega umbes miljon aastat.