Kiusvaalade ürgne sugulane oli ablas kiskja

Monashi ülikooli teadurite sõnul paljastas 25 miljoni aasta eest elanud vaala fossiilsete säilmete uurimine, et kiusvaalade (Mysticeti) kauge sugulane Janjucetus hunderi oli pisikest kasvu agressiivne kiskja, kes meenutas tänaseid kiusvaalu üsna vähe, kirjutab Nature. Sellistel kiusvaaladel nagu sinivaal (Balaenoptera musculus) ja küürvaal (Megaptera novaeangliae) ei ole hambaid ning nende asemel ripuvad neil suus ülalõualuu küljes kardinatena alla harjasteks lõhenenud alaservaga sarvplaadid. Tänu nendele saab vaal mereveest suurel hulgal kurnata väikeseid vähikesi ja väikesi kalu. Ent Janjucetus hunderi'l oli voolujooneline keha, suured silmad ja pirakad ning teravad hambad, mis näitab, et ta pidas jahti suurtele kaladele ja tõenäoliselt koguni tol ajastul elanud vaalalistele ning haidele. Kui tänased kiusvaalad võivad kasvada kuni 30 meetri pikkuseks, siis nende kauge esivanem oli pigem delfiini mõõtu. Sellele vaatamata lahterdub J.hunderi just kiusvaalaliste sekka, sest ta luustikul on mitmeid vaid neile elusolendeile omaseid tahke. Teadlased teadsid ka seni, et kiusvaalad põlvnevad oma hambulistest sugulastest, sest embrüodena läbivad nad arengustaadiumi, kus neil on hambad. Ent seni puudusid neil fossiilid vaaladest, kes elasid 34-25 miljoni aasta eest. Janjucetus hunderi eripära näitab, et sugugi mitte kõik kiusvaalade kauged eellased ei loobunud hammastest, ent "hambulised kiusvaalad" kujunesid siiski evolutsiooniliseks tupikteeks.