Inglise ülikute hukkamised jälgisid evolutsioonilist joont

Inglismaa kuningliku perekonna liikmete hukkamiste analüüs näitas, et need toimusid ranges vastavuses Charles Darwini evolutsiooniteooria põhimõtetega, teatab Discovery Channel. Ajakirjas The History of the Family tutvustatav uuring aitab selgitada, miks hukati 14. sajandil alanud 200 aastasel ja rahvasuus "nõbusõdadeks" kutsutud ajaperioodil nii suur kogus kuningliku perekonna liikmeid. Uuring näib ka kinnitavat, et inimkäitumine ja isegi mõrvad on samastatavad loodusliku olelusvõitlusega olukorras, kus eluks hädavajalikud ressursid on napid ja neile on väga suur kogus kandidaate. Teadurite hinnangul valitses Inglismaal pärast kuningas Edward III surma just selline olukord, sest riigijuht ja ta naine andsid elu viiele pojale ning kolmele tütrele, kes elasid täisealiseks ja hakaksid võitlema troonilepääsemise nimel. Uuringu kaasautor Kathleen Heath Indiana riiklikust ülikoolist selgitas, et selline situatsioon käivitas looduses väga levinud olukorra, kus ellu jäävad ja oma geene annavad edasi vaid kõige tugevamad ja võimekamad isendid. Samas ei ületanud teise ilma saadetud lähisugulaste kogus ühelgi juhul piiri, mis oleks põhjustanud oma genotüübi edasikandmise küsimuses "evolutsioonilise suitsiidi", selgitas ta. Uurijad tõid esile sellegi, et mida pikemalt monarh elas ja valitses, seda enam ta ka konkurente teise ilma saatis, milline seos klapib Darwini teooriatega samuti suurepäraselt.