Uuring heitis valgust väärkohtlemise "pärilikkusele"

Chicago ülikooli uurijate katsed näitasid, et noores eas väärkoheldud reesusahvidel tekkisid spetsiifilised muutused ajus, mistõttu nad väärkohtlesid omakorda suurema tõenäosusega oma järeltulijaid, kirjutab New Scientist. Uurijate sõnul võib leid selgitada, miks laste väärkohtlemine kipub inimestel olema "päriliku" iseloomuga. Dario Maestripieri ja ta kolleegide uurimistöös selgus, et esimesel elukuul enam ema poolt tõrjutud ja väärkoheldud beebieas ahvidel tekkis normaalsest tasemest 10%-20% võrra vähem ajukemikaali serotoniini, mille madalat taset seostatakse nii ahvidel kui ka inimestel ärevushoogude, depressiooni ning impulsiivse agressiivsusega. Uurijad jälgisid ajakirjas Behavioral Neuroscience tutvustatud katsetes kasutatud reesusahve kuni nende täiskasvanuks saamiseni ning avastasid, et ligikaudu pooled neist väärkohtlesid oma lapsi. Oma järglaste suhtes kõige jõhkramalt käitunud ahvidel oli kõige madalam serotoniinitase. Ühest küljest näitab avastus, et väärkoheldud lastele on mõistlik anda serotoniinitaset tõstvaid antidepressante, ent samas on viimasel ajal leitud, et need ravimid võivad tekitada lastel suitsidiaalset käitumist. Ka kardavad eksperdid, et antidepressandid ei nulli pikaajalisest väärkohtlemisest tekkinud pöördumatuid ajukahjustusi.

Vaata ka:

Verbaalne väärkohtlemine vähendab lapse keelevõimekust

Vanemapuudus tõstab lapsel vaimse tervise häirete tekke riski