Häbelikel kalmaaridel on häbelikud järglased

Kalmaaridel on erinevat tüüpi iseloome, mille nad näivad edasi andvat ka oma järglastele, ent keskkonnamõjurite ajel võivad need personaalsed iseloomuomadused muutuda, vahendab ABC Tasmaania ülikooli teaduri David Sinni sel nädalal Sydneys toimuval Austraala loomade käitumise uurimise ühingu aastakonverentsil tehtud ettekande sisu. Sinn analüüsis Austraalia ja Tasmaania vetes elava kalmaariliigi Euprymna tasmanica isendite käitumist. Üldiselt on selle liigi näol tegemist üksildase ja ebaromantilise eluviisiga kalmaaridega, kes kipuvad oma liigikaaslasi nahka pistma ning ei vaevu enne paaritumist eriti kurameerima. Ent Sinn leidis, et mõned isendid on väga häbelikud ja eemalehoidvad "tüübid", kes erinevad oma agressiivsetest, julgetest ja ettevõtlikest liigikaaslastest suuresti. Kui varasem uuring näitas, et kalmaaridel on pärilik umbes 30% iseloomuomadusi, siis viimasel ajal läbi viidud vaatlustes on leitud märke sest, et kalmaar võib oma elukeskkonnaga kohanedes muutuda kas eemaletõmbunumaks või agressiivsemaks. Sinn märkis, et kalmaarid ja muud peajalgsed on suhteliselt taibukad ning kehamassi suhtes arvutatuna on neil umbes kassiga võrreldav aju. Tõenäoliselt on suurem ajumaht tekkinud evolutsiooni käigus kompenseerimaks välisskeleti puudumist, hindas ta. Tasmaania teadlase sõnul aitab liigi isendite personaalsuste uurimine senisest paremi mõista, mis on elujõulise populatsiooni alusteks. Ta lisas, et erinevate välismõjurite ilmnemisel on populatsiooni jaoks ilmselt tähtis omada erinevate iseloomudega isendeid. Järgmise sammuna uurib Sinn iseloomuomaduste olulisust ja mõju kalmaaride paljunemiskäitumises.